Tjahh…ei saa minust kunagi sellist korralikku ja regulaarset blogijat. Mitte et see eesmärk oleks olnud, aga vähemalt on see nüüd fakt. Kõik on ju lihtne, kui mind ei ole siin, siis olen ma aias. Või põllul. Või kasvuhoones. Või farmis. Peab ikka tõsine vihmaperiood olema, et ma tuppa ja arvuti taha jõuaks, aga vihmaga pole tänavu priisata olnud. On olnud pisut kergem, kui aasta tagasi, kuid siiski on kastmise seltsis üksjagu aega veedetud. Nii et ei mingit arvutit ega blogimist. Vähemalt mitte nii kaua, kui ma endale isikliku sekretäri saan, kes kaasas kõnnib ja mu mõtted arvutisse toksib, sest jah, rääkida/dikteerida saan ma küll, kui mul just midagi hammaste vahel ei ole (sidumisnööri või kipsinuga, oksakääre või tont teab mida).
Aga kirjutama tõi mind täna küll ilm, kuid üldse mitte vihma tõttu, vaid oma tavatu õhtusoojaga. No Eestis on see ikka üksjagu sündmus, kui minusugune külmavares saab 25.augustit ära saata lühikeste varrukatega terrassil võrkkiiges istudes ja seda ilma, et külmatunnetki tekiks. No võibolla, kui oleks tunnikese veel istunud, võibolla oleks siis kõhe hakanud, aga võibolla ka mitte, termomeeter näitas uskumatut 21,5 soojakraadi 🙂 Augustis veab tihti, kui päeval sellist numbrit näed, aga öösel…mmmmm…mõnus! Päevane +30 varjus oli muidugi kõike muud kui mõnus, aga see on hoopi teine teema. Tiksusin seal siis sedasi ja kuulasin ööd, ritsikad siristavad praegusel ajal nii kõvasti, et ega suurt enamat ei kuulegi. Tuulehoog tõi eemalt flokside ja petuuniate lõhna. Mõtlesin oma tehtud ja ikka-veel-tegemata tööde peale, st kui tegemata asjade loetelu liiga pikaks hakkas venima, mõtlesin hoopis nende asjade peale, mis valmis said. Sirvisin mälus viimaste päevade sündmusi, kui üks armas neljajalgne pereliige traagiliselt lahkus ja kiikasin silmanurgast väikest triibulist karvakera, kes esimese ööpäeva meie juures oma uues kodus veetis ning õndsalt diivani peal keras oma päevast puhkas…Ja tõdesin, et nii kurb või pidulik see ka ei tundu, on tegemist ilmselt selle kalendriaasta viimase suvesooja ööga ehk siis edasi läheb ainult külmemaks ja pimedamaks. Meie laiuskraadi eripära, vaevalt jõuad ära harjuda, et päev on pikk ja teha jõuab nii palju-nii palju, kui äkki selgub, et on käes jälle see pimedate õhtute aeg ning kogu päevaplaan tuleb taas hommikusele graafikule üle viia. Nii et valmistume jõuludeks 😉