Täheldasin, et reedesest hommikust on märkamatult pühapäevane õhtu saanud. Kolme päeva sisse on mahtunud uhkelt mahlategu, kulli-tõrjet, kartulivõttu ja seenelkäiku.
Mahla ja siidrit peaks nüüd igast asendist jaguma ja üle jääma. Siidri teema on eriti põnev. No ikka see, et kas ja mis sealt siis lõpuks välja tuleb. Hoiame kursis ja kui kannatab joomist, siis kutsume proovima!
Kull on teine väga aktuaalne teema. Tundub, et tee on väga selge, sest kümmekond noorlindu on ta minema viinud. Täna lõpetasime kanaaia võrguga katmise ja juba ta oli platsis ja tahtis aeda maanduda. Ehmatas küll ja lendas minema, aga ju oli kõht väga tühi, sest üsna pea oli ta juba tibude aediku peal istumas. Õnneks on seal kindel traatvõrk peal ja kätte kedagi ei saa isegi hea tahtmise korral. Jälle leidis kinnitust, miks me ei saa kanu mahedana pidada- see eeldaks aedikut, kus ühe kana kohta oleks neli ruutmeetrit ja meie kanade arvu juures tähendaks see omakorda, et peaksime poolele põllule aia ümber ja võrgu peale vedama. Kurb, aga pidulik: meie kanad peavad leppima väiksema pinnaga, mis on turvatud ja neist ei saa kulli ega rebase kõhutäis.
Naabertalu kartul sai ka kenasti võetud, nii et põld on mugulatest puhas. Saak oli kena, tundus, et asjaosalised ise jäid ka rahule.
Ja seenele jõudsime Anniga ka. Väike tubli nelja-aastane ootas väga kannatlikult, kuni ma hommikused toimetused-talitused tehtud sain ja siis me läksime. Kõige uskumatum oli aga see, et peale lühikest juhendamist suutis ta oma ämbri erinevaid riisikaid täis korjata, millest ainult üks oli ussitanud ja viimane kui üks oli söögiseen! Nüüd ootame vihma ja uusi seeni 😉
