Koos kahvaturoheliste lehtsalatitega ilmusid meie poelettidele tasapisi ka erinevad maitsetaimed. Nüüdseks on valik juba üsna mitmekesine, saada on neid nii juurtega ja poti sees kui lõigatuna, aga ikka kipub juhtuma, et siis, kui tõeliselt vaja, on poes kõiki teisi, aga mitte SEDA. Et nii ei juhtuks, saab väga edukalt luua oma ürdiaia. Toas. Seda, et kõiki taimi saab õues ja peenras kasvatada, ei pea vist üle rääkima, nagu ka seda, et varakevadel toas tärganud taimed on üsna tänulikud, kui nad õue suvitama viia ja sügisel taas tuppa kokku korjata. Aga keda siis valida?
Esimene kandidaat on basiilik (Ocimum basilicum) – üheaastane taim, kerge kasvatada, hea idanevuse ja suurepärase lõhna ning maitsega. Armastab parajalt niisket mulda, seega tuleks jälgida, et pott läbi ei kuivaks. Ja kindlasti tuleb süda kõvaks teha ning võrseid aegsasti näpsama hakata, tänu sellele muutub ta ilusaks puhmaks ja ei lähe õitsema.
Järgmisena pakuks välja vana hea peterselli (Petrocelinum) – paljudele ehk üllatuseks, aga petersell on tegelikult mitmeaastane taim. Enamasti oleme harjunud teda külvama kevadeti, nagu tilligi, ilmselt sellest ka arvamus. Kui peterselli puhmas sokutada kusagile lillepeenrasse kasvama ja talle sügisel midagi külmakaitseks peale panna (lehti, turvast, kuuseoksi vms), siis talvitub ta kenasti ja on kevadel varakult oma maitset pakkumas. Minu kõige vanem petersell on kaheaastane, kuidas ta tänavuse talvega hakkama saab, selgub kevadel. Toas kasvatamisel vajab petersell sügavamat potti ehk siis pigem kitsas ja kõrge kui madal ja lai ning seda siis oma tugeva ja pika peajuure tõttu. Petersell on meeleldi nõus kasvama ka varjulisema akna peal ega nõua nii väga otsest päikest, küll aga eeldab ta, nagu basiilikki, et juua saab regulaarselt 2-3 päeva tagant.
Proovida tasub ka murulauguga (Allium schoenoprasum), saab kasvatada nii seemnetest, tuua sügisel aiast potiga tuppa kui ka halastada kord poest ostetud isenditele istutades nad suuremasse potti. Saagikoristus kääridega 1/3 ulatuses. Murulauk eelistab talvel jahedamaid temperatuure ja kannatab isegi paari miinuskraadi edukalt, seega tasuks talle otsida kasvamiseks jahedam koht.
Müntide perekond on väga mitmekesine ja kõik nad on omamoodi võluvad nii lõhna kui maitse poolest. Kõige tuttavam-tavalisem on muidugi piparmünt (Mentha x piperita). Üldjuhul seemnetest ei kasvatata, kuid selle eest on ta väga kergesti paljundatav pistokstega. On samuti nõus kasvama varjulisemas kohas.
Majoraan (Origanum majorana) on samuti mitmeaastane taim oma kodumaal, jahedamates piirkondades kasvatatakse üheaastasena. On sugulane punele ehk oreganole, ainult magusama ja leebema maitsega. On kergesti kasvatatav seemnetest ja kipub laiutama, kui kääridega hiljaks jääda!
Kui juba punest (Origanum vulgare) juttu tuli, siis ka teda võib edukalt toas kasvatada. Tegemist samuti mitmeaastase taimega, mis vähemalt Läänemaal kasvab täitsa vabalt looduses 🙂 Nii et jah, mina teda toas potis ei poputa, toon kimbuga õuest. Nii majoraani kui punet peaks hästi varustatud seemnepoodides olema ka spetsiaalselt konteineris kasvatamiseks mõeldud sortidena. Viimaste eelis on siis ehk see, et taimed ei kasva kusagile kõrgustesse ning moodustavad kiiremini ja väiksema vaevaga ilusa puhma, aga hei, me räägime siiski maitsetaimedest, seega ilu jäägu igaühe enda otsustada!
Kes tunneb, et siiani on tore, aga miski oleks justkui puudu, siis loomulikult rosmariin (Rosmarinus officinalis)! Kõige kergemini paljundatav pistokstest, seemnetest tärkab üsna vaevaliselt. Eelmise kevade külvist sain mina kõigest kolm taime 🙂 Kõige valutum on hankida potiga taim, kas siis toidupoest maitsetaimede osakonnast või aianduspoest, kuhu nad ka varsti müügile jõuavad. Olen näinud ka kilesse pakitud rosmariinioksi müügil Maksimarketis ja Rimides, aga ei ole järgi proovinud, kuivõrd neid pistokstena kasutada annaks, st kui eluvõimelised nad on. Oma uue rosmariini ostsin täna Haapsalu Maximast, kui mälu ei peta, siis maksis 2.74€, sain väga kena ja kompaktse taime, üsna sarnase sellele, mis fotol. Rosmariiniga on see tore nüanss, et kuna ta on samuti mitmeaastane taim, nagu enamus ürte, siis minul reisivad nad aasta jooksul rõõmsalt toa ja aia vahet, kui öökülmad möödas, siis kolin nad püsikute peenrasse ja sügisel enne külmade saabumist toon tuppa tagasi. Rosmariini juures tuleb kindlasti rõhutada, et ta ei talu liigset niiskust, küll aga ei juhtu midagi, kui muld kahe kastmise vahel ära kuivab. No ja talvel akent tuulutamiseks avades oleks ta mõistlik ka kusagile kaugemale tõsta, muidu juhtub nii, nagu minul ehk siis tuleb otsast alustada.
Kes hindavad värske salvei (Salvia officinalis) maitset, siis ka tema sobib tubasesse ürdiaeda. On saadaval väga erinevates sortides, tuppa soovitatakse ennekõike ‘Compacta’ (Nana) valida, sest sellele sordile on iseloomulikud väiksed lehed, kompaktne kuju ja madal kasv – oleks ju omamoodi kurb, kui ürdiaia tõttu enam aknast välja ei näeks 🙂
Tüümian (Thymus vulgaris) on samuti mitmeaastane, ei nõua palju ruumi, küll aga otsest päikest. Tema lehed ja võrsed on kõige tugevama maitse ja aroomiga vahetult enne õitsemist.
Kui basiilik ja petersell naudivad regulaarset kastmist iga paari päeva tagant, murulauk ja münt 1-2 korda nädalas, siis kõik ülejäänud siin loetelus eelistavad kuivemaid tingimusi ning kergema lõimisega mulda. Bauhof müüb tänavu (varasematel aastatel pole silma jäänud) ka spetsiaalset orgaanilist maitsetaimede mulda, mis on siis rikastatud toitainetega ning sobiva struktuuriga, tõin täna ühe koti prooviks ära 🙂
Loomulikult on ürte veel (till, estragon, meliss, lavendel, sidrunhein jne., jne.) ja oma lemmikuid tasuks julgelt kodustada/potistada, sest enamasti on nad püsikud või kasvavad kiiresti, ei taha väga hoolsat kastmist, puhastavad õhku, teevad pika puuga ära igasugustele õhuvärskendajatele ning muudavad ka toidu maitsvamaks ja seda aastaringi. Nii et kuni õues on lumi, pistame näpud mulda toas 😉
Kasutatud materjal: http://www.learn2grow.com/gardeningguides/edibles/herbs/10HerbsToGrowIndoors.aspx