Category Archives: aastaring

Juunikuus lumi on maas…

Vat ei teagi, kas selle tuntud laulu sõnad olid prohvetlik ettekuulutus või hakkas laul ilmataadile meeldima, igatahes tänavu sai Eestimaa juunis tõesti lund (meie pääsesime siin lääneservas küll vaid kerge ehmatuse ja rahesahmakaga)! Ja nagu sellest veel vähe oleks olnud, siis said avamaakurgid ööl vastu 28.juunit (!!!) külmakahjustusi… Minu seni kõige nukram kogemus öökülmadega pärines aastast 2010, kui külma nahka läksid kõrvitsataimed ja seda ööl vastu 19.juunit. Tuleb välja, et kogemustepagas vajas värskendust ehk siis edaspidi teab arvestada, et öökülmaoht ei möödu enne 1.juulit… Mnjahh… ja kõige varasemad öökülmad on esinenud augustis, mis annab siis öökülmaohuta perioodi pikkuseks kuu-poolteist… Kui me elaks Lapimaal, ma ei kobiseks üldse, aga ei ela ju! Päris kõike ei jõua ka kogu kasvuperioodi vältel katta ja looritada, ju tuleb siis edaspidi keskenduda nendele kultuuridele, mis öökülma ei karda. Või ehitada SUUR kasvuhoone kogu põllu kohale :D See oleks täitsa tore, saaks ka varajast kartulit aprillis ja kasvataks meloneid ja arbuuse ja…

Share Button

Jaanik

See kõige valgem aeg aastast siis… oh kaunis hetk, oh viibi veel! Tõtt öelda ei igatse veel neid pikki ja pimedaid õhtuid/öid ehk siis läheb jälle nii, nagu igal aastal – jõuad vaevalt ära harjuda, et on palju valget aega ning jõuab nii mõndagi ära teha, kui korraga on jälle pime ja kõik vajalikud päevatoimingud tuleb hommikupoolikusse kuidagi kokku pakkida ning mahutada.

Aga hei, sinnani läheb veel paar kuud aega ja ehk jõuab ka suvesoe enne seda Eestisse!

 

jaanituli 2014

Share Button

Käib töö ja vile koos

Tuleb tunnistada, et äärmiselt tore on see ilmataadi kompensatsioonipakett ehk siis kui aasta tagasi sulasid üle meetrised hanged alles aprilli lõpus ja kohe tuli põhimõtteliselt suvi, siis tänavu oli talve nii umbes-täpselt kolm nädalat, lund kõige rohkem 10 cm ja nüüd on ammu kevad. Ei ole sellist suurt ja sooja kevadet veel, aga terve märts on olnud selline mõnus ja suhteliselt tahe, lapsed lippavad kevadiselt õues ringi, viimastel päevadel juba paljakäsi. Aasta tagasi võis sellest vaid unistada :) Lumikellukesed õitsesid juba veebruari lõpus ja see mõnepäevane valge ollus ja külmakraadid, mis vahepeal külas käisid, ei teinud neile häda. Sinililled ja märtsikellukesed täies hoos, pungad paisuvad iga päevaga ja kõik kevadekuulutajad on ka koju tagasi lennanud – sookured, kuldnokad, lõokesed, hanedest-luikedest rääkimata. Mõnus on.

Kui eelmisel aastal sai ka kasvuhoones varakult alustatud, siis tänavu mängin laiska-Liisut :) Esiteks ei lubata ka aprilliks mingit stabiilsust ilma osas, külmemad ja sajusemad perioodid vaheldumisi soojematega ehk siis tuleks päris palju kütta, et taimehakatised ellu jääksid. Teiseks ei ole ma erinevate asjaolude kokkulangemise tõttu seal veel peenraidki lõpuni valmis saanud teha. Aga see kõik ei tähenda, nagu mitte midagi poleks tehtud. Paprikad on juba esimesi pärislehti kasvatamas ja paar päeva tagasi sai ka esimesed salatikülvid tehtud. Pilt abikaasa ehitatud ettekasvatusruumist (no et ma ikka kogu elamist taime- ja külvikastidega üle ei koormaks).

ettekasvatusruum

Selline natuke Alice Imedemaal värk, et nii kui sinna nina pistan, nii on hopsti tunnike jälle möödas :) Aga rooma salat, jääsalat, peasalat, lehtsinep, pak choi on endale juba kodu seal leidnud, mõned artišokid ka, täna peaksid mulda jõudma nuikapsad, hiina kapsad, kristall-lõunalilled ja tomatid, kui ma suudan viimaste osas selgusele jõuda, milliseid ja kui palju. Baklažaanid kolisid sisse koos oma majaga, täna lähevad ka paprikad teiste sekka, sest seal on temperatuur ühtlasem ja valgustus parem kui toas aknalaual. Kui väga hästi läheb, siis jõuab lähipäevil kohale ka LED taimelamp pisikeste seemikute kasvu toetama.

No ja eks ma sinna kasvuhoonesse müttama jõuan ka, ükspäe’.

Teistel rinnetel on muutusi olnud vaid nii palju, et küülikufarmis on esimene poegimiste ring üsna edukalt möödas. Tänavu jäid kõik pesakonnad ellu ja täiskoosseisus ära ei külmunud, nagu aasta tagasi, aga eks jahedate ööde tõttu mõned väljalangejad ikka olid. Sinna pole ka parata, sest vastsündinud ja mõnepäevased küülikubeebid on ikka üksjagu abitud, kui nad kogemata emme tissi otsa liiga kauaks jäävad ja emmega koos pesast eemale satuvad. Õnneks kasvavad nad peaaegu silmnähtavalt ja saavad varsti pessa tagasi ronimisega ilusti hakkama. Enne järgmist paaritamiste ringi tuleb aga vaktsiinid ära teha, et uuele sääsehooajale rahulikuma südamega vastu minna.

Share Button

Oma köögiviljaaed, kas võimatu missioon? 1.osa

Varakevad on paras aeg plaane teha, no ikka et mida ja millal külvata, keda ning kuhu istutada. Enda kasvatatu on arvestades tänaseid hindu poes kindlasti tasuv ning tervislik, tead täpselt, kuidas miski kasvas ja millega väetatud-kastetud sai. Tihtilugu muidu pikkade hammastega värsket kraami söövad lapsed on samuti innukalt näksimas seda, mida oma käega ise on kasvatanud.

Ja oi kui tihti ma kuulen seda: mis sul viga, sul hea maa, palju maad, vat mina kasvataks küll, aga mul ei kasva, mina kasvataks ka, aga pole kusagile kasvama panna jne. jne. Kuidas Albert Einstein selle kohta ütleski, et pole vaja 2000 põhjust, kuidas ei saa, piisab sellest ühest, kuidas saab :)

Mida siis ikkagi teha, kui elatakse kohas, kus ei ole need kõige viljakamad Eestimaa mullad, et ongi selline kivine ja kõva ja mulda nagu polekski? Kuidas oleks tõstetud peenarde ja konteineritega? Konteiner kõlab minu kõrvale võõralt, tegelikult pole see ju muud, kui hääääääästi suur pott. Või kast. Või mis iganes muu asi, mille sisse saab mulda panna rohkem kui tavalisse lillepotti. Kui mina oma potipõllundusega alustasin, siis peale kahte esimest labidatäit oli selge, et kaevama mina ei hakka. Eesti kagu osast viljakate ja kivideta muldade juurest Läänemaale sattununa, kus kivi istub kivi otsas, ei tundnud ma küll, et oleksin enda peale nii vihane, et sellist kilplase tööd ette võtta. Ja siis sai leiutatud kompostipeenrad (tuntud ka kui tõstetud peenrad) ning taasavastatud põhupõllundus (ehk permakultuur).

Minu kompostipeenrad (kasutuses siiani) on valmistatud üsna käepärastest vahenditest. Esmalt tuleks leida peenrale sobiv koht, soovitavalt põhja-lõuna suunaline ja päikeseline (täispäikese vajadus sõltub paljuski kasvatatavatest taimedest). Seejärel märkisin maha peenra pikkuse ja laiuse, laius ei peaks olema üle meetri, nii on lihtsam ilma küünitamata hiljem rohida, pikkus vabal valikul :)

kastpeenra ehitus

Palusin abikaasal ehitusjääkidest peenra piirded ühendada, minu puhul kaks lühikest ja kaks pikka lauda. Laotasin peenra alale mitmes kihis ajalehti ja pappi (kui on ehitusest üle jäänud, siis sobib ka geotekstiil), et blokeerida seal rõõmsalt elanud heinamaataimi ja asusin peenart “täitma” – kasutusse läksid kokku riisutud lehed, niidetud rohi, põllu servast leitud kunagine kompostihunnik jne. Kui vana kompostihunnikut pole käepärast võtta, siis saab osta kasvuturvast või musta mulda. Piirded peenrale on vajalikud selleks, et peenar laiali ei vajuks ja vormis püsiks, sobivad tegelikult igasugused äärised, kivid (nii looduslikud kui ehituslikud), oksad jms.

kastpeenar

See on koht, kus võib väga loovalt asjale läheneda ja miks mitte ei võiks selline kast-aed olla ka üks kujunduselement.

kastpeenar kiviaarisega

Millega ma ei arvestanud, oli vesirottide populatsioon ehk siis tegelikult oleks pidanud ajalehekihi alla või peale ka metallvõrgu panema. Ilmselt tuleb see töö kevadel ette võtta, sest ausalt öeldes olen tüdinenud sellest, et peenrad koos taimedega pidevalt läbi tuuseldatakse. Aasta siis oli 2008. Nüüdseks on tekkinud süsteem, kus esimesed komposteerijad on kõrvitsad-suvikõrvitsad-kurgid. Nendele hakkan suve lõpus juba järgmiseks aastaks kasvuvalli tekitama, ikka nii et niidetud muru ja lehed, nüüd juba ka küülikusõnnik, kihiti vaalu. Kevadeks on selle vaalu sügavam sisu juba mõnusalt lagunenud, lisandub veel samu materjale vastavalt saadavusele ja iga taime nö istutuskohta annan labida laius korda labida laius koguse mulda-komposti-kasvuturvast ehk siis mida parasjagu on või ka segu kõigist kolmest. Nii on väiksel taimehakatisel kohe võimalik oma juured kusagile kinnitada ja kui ta sellest mullast välja jõuab juured ajada, siis ootab teda rikkalik komposteeruv toidulaud. Suve jooksul multšin seda peenart enamasti muruniidukist tuleva kraamiga, see kaitseb kuivamise eest, annab niiskust, blokeerib umbrohu ja laguneb juba sügiseks. Peale saagikoristust on lehe-heina-sõnnikuvaalust saanud mulla-kompostipeenar. Edasi on juba vaba valik, kas riisuda see tasaseks ja ongi näiteks juurviljadele sobiv peenar olemas, kasutada seda mulda uutes tõstetud peenardes pealmise kihina, väetamiseks, järgmisel aastal uue vaalu taimedele istutusmullana vms.

Selliste tõstetud peenarde või kompostipeenarde pluss on see, et

*nad on maapinnast kõrgemad ning neid on palju mugavam rohida, selg ei jää kangeks (kõrguse saab edukalt valida enda jaoks mugava, olgu see siis 20 cm või pool meetrit). Kui kasutada poes müüdavaid mullasegusid, siis ilmselt jääb rohimine üldse olemata, sest maapinnas olevad seemned-juured said ju ajalehe või geotekstiiliga blokeeritud ja kuna pinnase kaevamist ei toimu, siis ei saa ka sügavamalt uusi seemneid pinnale kerkida.

*kuna muld on seal viljakas, siis saab taimi istutada/külvata tihedamalt, saab kombineerida ka nii, et kõrgemate taimede alla istutada nö pinnakatjaid, mis ei vaja väga palju valgust, salatid näiteks

*tõstetud peenrad soojenevad kevadel kiiremini ning võimaldavad külvamise-istutamisega alustada tunduvalt varem

*talveks saab peenrad katta musta kile või peenravaibaga, mis kiirendab kevadel mulla soojenemist veelgi

*sellisele peenrale saab lihtsa vaevaga peale panna kaared vms ning tõmmata üle kile või katteloori, tulemuseks minikasvuhoone.

Taimede valimisel ja istutamisel tuleks jälgida seda, et kõige kõrgemad taimed jääksid kõige põhjapoolsemasse otsa (mais, oad, herned jt.), keskmise kasvuga kultuurid keskele (tomatid, kapsad, kõrvitsad jt.) ja kõige lõunapoolsemasse otsa kõige madalama kasvuga (porgandid, peedid, sibulad jt.). Nii ei ole ohtu, et suuremad väiksematele olulise valguse ära varjavad.

Siit saab piiluda ühte võimalikku plaani, mille järgi taimi istutada-paigutada

peenra plaan

http://www.vegetable-gardening-online.com/support-files/4×20-sample-vegetable-garden-plan.pdf

Loomulikult võib terve peenra ka ühekõrguste kultuuridega täita, et üks kastpeenar ongi tomatite ja kõrvitsate, teine peetide-porgandite oma jne. Igaüks vastavalt võimalustele ja vajadustele :)

Tõstetud peenra (ja tegelikult ka konteinerite-kastide-amplite jms.) puhul on oluline jälgida, et see läbi ei kuivaks (oht olemas siis, kui meile peaks mingi ime läbi kuum ja põuane suvi saabuma) ja kasta tuleks pigem hommikupoolikul, sest õhtune kastmine jätab peenra ööseks liialt niiskeks ja kuna öösel temperatuur langeb, siis on kerged tekkima hallitused ning mädanikud.

Konteineritest ja muudest alternatiividest järgmisel korral.

Share Button

Ürdiaed aknalaual

Koos kahvaturoheliste lehtsalatitega ilmusid meie poelettidele tasapisi ka erinevad maitsetaimed. Nüüdseks on valik juba üsna mitmekesine, saada on neid nii juurtega ja poti sees kui lõigatuna, aga ikka kipub juhtuma, et siis, kui tõeliselt vaja, on poes kõiki teisi, aga mitte SEDA. Et nii ei juhtuks, saab väga edukalt luua oma ürdiaia. Toas. Seda, et kõiki taimi saab õues ja peenras kasvatada, ei pea vist üle rääkima, nagu ka seda, et varakevadel toas tärganud taimed on üsna tänulikud, kui nad õue suvitama viia ja sügisel taas tuppa kokku korjata. Aga keda siis valida?

Esimene kandidaat on basiilik (Ocimum basilicum) – üheaastane taim, kerge kasvatada, hea idanevuse ja suurepärase lõhna ning maitsega. Armastab parajalt niisket mulda, seega tuleks jälgida, et pott läbi ei kuivaks. Ja kindlasti tuleb süda kõvaks teha ning võrseid aegsasti näpsama hakata, tänu sellele muutub ta ilusaks puhmaks ja ei lähe õitsema.

Järgmisena pakuks välja vana hea peterselli (Petrocelinum) – paljudele ehk üllatuseks, aga petersell on tegelikult mitmeaastane taim. Enamasti oleme harjunud teda külvama kevadeti, nagu tilligi, ilmselt sellest ka arvamus. Kui peterselli puhmas sokutada kusagile lillepeenrasse kasvama ja talle sügisel midagi külmakaitseks peale panna (lehti, turvast, kuuseoksi vms), siis talvitub ta kenasti ja on kevadel varakult oma maitset pakkumas. Minu kõige vanem petersell on kaheaastane, kuidas ta tänavuse talvega hakkama saab, selgub kevadel. Toas kasvatamisel vajab petersell sügavamat potti ehk siis pigem kitsas ja kõrge kui madal ja lai ning seda siis oma tugeva ja pika peajuure tõttu. Petersell on meeleldi nõus kasvama ka varjulisema akna peal ega nõua nii väga otsest päikest, küll aga eeldab ta, nagu basiilikki, et juua saab regulaarselt 2-3 päeva tagant.

Proovida tasub ka murulauguga (Allium schoenoprasum), saab kasvatada nii seemnetest, tuua sügisel aiast potiga tuppa kui ka halastada kord poest ostetud isenditele istutades nad suuremasse potti. Saagikoristus kääridega 1/3 ulatuses. Murulauk eelistab talvel jahedamaid temperatuure ja kannatab isegi paari miinuskraadi edukalt, seega tasuks talle otsida kasvamiseks jahedam koht.

Müntide perekond on väga mitmekesine ja kõik nad on omamoodi võluvad nii lõhna kui maitse poolest. Kõige tuttavam-tavalisem on muidugi piparmünt  (Mentha x piperita). Üldjuhul seemnetest ei kasvatata, kuid selle eest on ta väga kergesti paljundatav pistokstega. On samuti nõus kasvama varjulisemas kohas.

Majoraan (Origanum majorana) on samuti mitmeaastane taim oma kodumaal, jahedamates piirkondades kasvatatakse üheaastasena. On sugulane punele ehk oreganole, ainult magusama ja leebema maitsega. On kergesti kasvatatav seemnetest ja kipub laiutama, kui kääridega hiljaks jääda!

Kui juba punest (Origanum vulgare) juttu tuli, siis ka teda võib edukalt toas kasvatada. Tegemist samuti mitmeaastase taimega, mis vähemalt Läänemaal kasvab täitsa vabalt looduses :) Nii et jah, mina teda toas potis ei poputa, toon kimbuga õuest. Nii majoraani kui punet peaks hästi varustatud seemnepoodides olema ka spetsiaalselt konteineris kasvatamiseks mõeldud sortidena. Viimaste eelis on siis ehk see, et taimed ei kasva kusagile kõrgustesse ning moodustavad kiiremini ja väiksema vaevaga ilusa puhma, aga hei, me räägime siiski maitsetaimedest, seega ilu jäägu igaühe enda otsustada!

Rosmariin potis

Kes tunneb, et siiani on tore, aga miski oleks justkui puudu, siis loomulikult rosmariin (Rosmarinus  officinalis)! Kõige kergemini paljundatav pistokstest, seemnetest tärkab üsna vaevaliselt. Eelmise kevade külvist sain mina kõigest kolm taime :) Kõige valutum on hankida potiga taim, kas siis toidupoest maitsetaimede osakonnast või aianduspoest, kuhu nad ka varsti müügile jõuavad. Olen näinud ka kilesse pakitud rosmariinioksi müügil Maksimarketis ja Rimides, aga ei ole järgi proovinud, kuivõrd neid pistokstena kasutada annaks, st kui eluvõimelised nad on. Oma uue rosmariini ostsin täna Haapsalu Maximast, kui mälu ei peta, siis maksis 2.74€, sain väga kena ja kompaktse taime, üsna sarnase sellele, mis fotol. Rosmariiniga on see tore nüanss, et kuna ta on samuti mitmeaastane taim, nagu enamus ürte, siis minul reisivad nad aasta jooksul rõõmsalt toa ja aia vahet, kui öökülmad möödas, siis kolin nad püsikute peenrasse ja sügisel enne külmade saabumist toon tuppa tagasi. Rosmariini juures tuleb kindlasti rõhutada, et ta ei talu liigset niiskust, küll aga ei juhtu midagi, kui muld kahe kastmise vahel ära kuivab. No ja talvel akent tuulutamiseks avades oleks ta mõistlik ka kusagile kaugemale tõsta, muidu juhtub nii, nagu minul ehk siis tuleb otsast alustada.

Kes hindavad värske salvei (Salvia officinalis) maitset, siis ka tema sobib tubasesse ürdiaeda. On saadaval väga erinevates sortides, tuppa soovitatakse ennekõike ‘Compacta’ (Nana) valida, sest sellele sordile on iseloomulikud väiksed lehed, kompaktne kuju ja madal kasv – oleks ju omamoodi kurb, kui ürdiaia tõttu enam aknast välja ei näeks :)

Tüümian (Thymus vulgaris) on samuti mitmeaastane, ei nõua palju ruumi, küll aga otsest päikest. Tema lehed ja võrsed on kõige tugevama maitse ja aroomiga vahetult enne õitsemist.

Kui basiilik ja petersell naudivad regulaarset kastmist iga paari päeva tagant, murulauk ja münt 1-2 korda nädalas, siis kõik ülejäänud siin loetelus eelistavad kuivemaid tingimusi ning kergema lõimisega mulda. Bauhof müüb tänavu (varasematel aastatel pole silma jäänud) ka spetsiaalset orgaanilist maitsetaimede mulda, mis on siis rikastatud toitainetega ning sobiva struktuuriga, tõin täna ühe koti prooviks ära :)

Loomulikult on ürte veel (till, estragon, meliss, lavendel, sidrunhein jne., jne.) ja oma lemmikuid tasuks julgelt kodustada/potistada, sest enamasti on nad püsikud või kasvavad kiiresti, ei taha väga hoolsat kastmist, puhastavad õhku, teevad pika puuga ära igasugustele õhuvärskendajatele ning muudavad ka toidu maitsvamaks ja seda aastaringi. Nii et kuni õues on lumi, pistame näpud mulda toas ;)

Kasutatud materjal: http://www.learn2grow.com/gardeningguides/edibles/herbs/10HerbsToGrowIndoors.aspx

 

 

 

Share Button

Juba vulisevad veed

Mhm, just nii. Kuigi veebruari teatakse ikka kui talvekuud ja tuisukuud, ei saa kuidagi jääda märkamata, et päev ON palju pikem ning ka päikest paistab tihedamini ja rohkem. Päikese võim on samuti päris suur, kui täna hommikul oli õues selline mõnus -10 ja kõik härmas, siis pealelõunaks räästad tilkusid. Külmast olid samuti vaid mõned kraadid alles, päikese käes ja tuulevarjus ei sedagi.
Ah et mis sellest ilmast siis nii pikalt? Ei muud, kui et külviaeg hakkab jõudma! Veebruar on see kuu, kus piprad, nii kibedad kui magusad, mulda peaks saama. Vajavad nad ju tärkamiseks rohkem aega ning ega see kasvaminegi algul teab mis tormiline ole. Samuti on täpselt see aeg, kus tuleb seemnete varu üle vaadata ja välja selgitada, kas-mida-kui palju juurde vaja soetada ning mis üleüldse tänavu kasvama panna. See on ühtaegu hästi tore tegevus, aga teisalt võtab see kohutavas koguses aega :) Tahaks ju kõike ja kohe ja hästi palju! Paraku, õnneks või õnnetuseks, seab elu piirid põllu/kasvuhoone suuruse ning inimtööjõu tundide näol. No ja sügisel peaks kogu selle kuhja ju kuhugi hoiustama ka, eks. Ja algabki ring seemnepoodide kodulehtedel otsast peale, et leida optimaalne kooslus, ikka nii, et põhivajadused toiduks oleksid kaetud, oleks ühtlasi midagi uut ja põnevat ning ka kultuurid peaksid omavahel kenasti läbi saama. Nii et ei ole see ühti selline lihtne ettevõtmine :) Hetkel kummitavad mind erinevad peedid. Jah, söögipeet ei ole ainult harjumuspärane punapeet. Söögipeet võib olla üleni valge või hoopis kollane või pealt punane ja seest kuldkollane või…

kollane söögipeet

Valgetega ma esimese katse tegin ja külvan tänavu veel, aga kuldkollased näevad ka super isuäratavad välja! Ainult mõte grillitud või wokitud erivärvilistest peetidest paneb suu vett jooksma. Kitsejuustuga. Või siis salat erivärvilistest peetidest ja porganditest…Mmmmm…

kirju juurviljasalat
Ja siis ma kohtusin internetiavarustes väga erinevate ja põnevate… Ubadega :) Harjumuslik mõtlemine: põlduba ja aeduba. Ja siis selgub, et on roniuba ja põõsasuba, spargeluba ja liima uba ja… Oehh, kes nende vahel valiku teeb? Mhh? Ahhh?! Üks parem ja põnevam kui teine :)
Salatid-tomatid-kõrvitsalised ootavad seemnete inventuuri, erinevaid sorte on nüüdseks mitmeid proovitud ja seemneidki varutud, oma taimedelt siis juba. Loodan, et see osa läheb ehk lihtsamalt.
Ja tegelikult ei ole lilleseemnete külv enam ka mägede taga, petuunia tahab üsna pikka ette kasvatamist ja ausalt, hoolimata oma täiesti normaalsest silmanägemisest, oli minul neid eelmisel aastal külvates pidevalt tunne, et mikroskoopi okeks tarvis. Või vähemalt luupi. Sõrmed tundusid ka kohe eriti paksud ja töntsid ja saamatud. Lobeeliaga sama lugu. Rukkilille karva lobeeliad ja purpurpunased ripp-petuuniad on mind juba aastaid võlunud. Kui ma tänavu meelt ei muuda ning mõnd uut silmarõõmu ei leia, siis hakkan aga varsti pusima nende külvi. Iseenesest mõistetavalt tähendab see, et tuleb külvimulla ja turbatablettide järele minna. Kevad.

Share Button

Valge vaikus

Või noh, tegelikult mitte eriti valge ega ka vaikne. November lipsas kiirelt käest, sest tegemist oli palju ja ressursse tegemiseks tavapärasest vähem. Küll aga on jõulukuu näitamas hetkel oma lahkemat palet, nii et täna saime esimesed kelgutiirud tehtud!

Aga mida tehakse maal detsembris, kui päevavalgust on napi kuue tunni jagu, saagid koristatud ja ilmad sellised, et enamikul päevadest ei ajaks hea peremees isegi koera välja? Igasugu asju tehakse :) Peale selle, et kõik sulelised ja karvased igapäevaselt süüa nõuavad, jõuab ka muud. Jõulupärga punuda. Plaane teha. Ja potipõllundusega tegeleda. Jajust :) Küürakat pidi ju ikka haud parandama.

Mida teete näiteks teie oma avokaado “kiviga”? Prügikasti? Jah, võib ka nii. Enamus teeb nii. Aga nagu ikka, alati võib ka teisiti. Näiteks nii.

avokaado idanemas

Vett tuleks vahetada/lisada iga päev või vähemalt üle päeva, st kivi poolest saati vees oleks. Kui kaua läheb aega? Tegelikult ei juhtu seal esiotsa midagi vapustavat ja ärevat. Istub teine seal topsis ja naudib puhast vett, mida hoolega vahetad. Päikest ka, kui meil seda ainult parasjagu pakkuda on. Kohati poeb juba kahtluski hinge, kas kogu üritusest midagi välja tuleb. Siiski-siiski, kolme (kehvemal juhul ka kuni kuue) nädala pärast tekib koore sisse pragu ja miski hakkab liikuma – ei olegi kõik veel metsas! Täpselt nii kaugele on ka minu tegelane jõudnud.

photo (13)

Järgnevate nädalate jooksul peaks pragu koores suurenema, ilmuvad lehekesed ning ka juured hakkavad alumisest vees olevast osast end välja sirutama. Ja siis tekib lehti juurde. Kogu protsess võtab laias laastus aega kolm kuud, võta või jäta. Kui taim on sirgunud ca 10-15 cm pikkuseks, on aeg ta veest mulda kolida.

Hetkel teeb natuke muret hallitus, mis kipub vee piirile tekkima, aga vahetan usinasti vett ja loodan parimat.

lehtedega avokaado

Kuidas avokaado taime eest hoolitseda? Avokaado on troopilise kliima taim ning armastab seetõttu nii valgust kui soojust ehk siis meie kliimas elab toas, valdavalt. Aga kui juhtub suvi Eestimaale sattuma, nii vähemalt +25, siis võib ta ka õue tuulevarjulisse kohta suvitama viia. Räägitakse, et 5-7 aastane taim peaks õitsema ja vilja kandma. Troopikas kindlasti, meie juures…no ma natuke kahtlen :) Aga see ei olegi eesmärk.

Terve rida uusi projekte mõlgub ka meeles, aga nende tarbeks on vaja enne poest “toorainet” tuua ;)

 

 

Share Button

Tibusid loetakse sügisel…

Ei, tegelikult ei tule seekord üldse lindudest juttu :) Mõtlesin hoopis tänavusele põllu-aastale tagasivaate teha. Kõige rohkem enda jaoks, aga võibolla on kellelgi veel sellest kunagi abi.

Millalgi õhkasin, et oleks vaid pikk ja soe sügis, et jõuaks mu juulis külvatud juurikad veel sirguda. Noh, praeguseks kõik põllult kokku korjatud ja tuleb tunnistada, et juuli algus on porgandi külvamiseks siiski pisut hiline aeg. Eriti, kui kohe kuu jagu põuda otsa tuleb. Sirgus selliseid pöidlajämedusi küll, no selliseid, mida poes nn Lotte porgandite all müüakse ja Portugalis kasvatatakse, selliseid oli kohe palju. Mahlased ja kärbse kahjustusteta. Aga minu jaoks siiski pisikesed. Küülikud muidugi rõõmustasid :) Mõned kevadisest külvist sirgunud olid küll suured, aga kas lõhki kasvanud või kärbsekahjustustega. Järgmisel aastal läheb porgand jaanipäeval mulda, eks siis näis.

Samas näiteks daikoni rõikale sobis see külviaeg vägagi. Oleks varem külvanud, oleks ilmselt sama probleem, mis pastinaagiga – juurikad 30-40 cm pikad ja nii sügaval, et ei jaksa välja tõmmata. Pastinaagi sort tuleb seega ümarama vastu vahetada, sest ausalt öeldes saagikoristus sel moel, et tuleb labidaga poole meetri sügavust kraavi kaevata, et juurikad tervelt kätte saada…ei lähe kohe mitte.

Kanadele-küülikutele olen juba paar aastat peete kasvatanud, suhkrupeeti ja loomapeeti. Eelmisel suvel sai suhkrupeedilt seemet kogutud. Aga oh üllatust, see, mis seemnetest tänavu sirgus, ei olnud küll suhkrupeet! Kas olid nad suutnud lehtpeediga või punapeediga tolmelda või juhtus mõni muu geneetiline äpardus, igatahes tulemuseks olid eriti suure lehemassiga punaste lehevarte ja roosade juurikatega isendid. Iseloomulik oli ka see, et juurikatel oli ohtralt narmasjuuri ja nad nägid üsna “karvased” välja. Selle suure lehemassi vastu pole mul iseenesest midagi, küülikud rõõmustasid, aga ilmselt tuleb seda seemne-värki korra veel proovida ja rangemates tingimustes. Lihtsalt tahaks suhkrupeedi-laadseid taimi nendest seemnetest saada.

Hoolimata mõnest jahedast ja paarist päris külmast hallaööst, mil termomeetri näit lausa -7 kraadi juurde potsatas, on põllul redist ja rooma salatit ja juba mainitud daikoni rõigast. Kasvuhoonet oleme kütnud ja veel eile korjasin sealt neli kilo tomatit. Kurgid, tõsi küll, lahkusid meie meeldivast seltskonnast. Tänane +12 oli harjumatult soe, kohe palav :)

No ja et elu ikka põnev oleks, siis külvasin täna kasvuhoonesse spinatit. Jälle üks väike eksperiment :) Kasvuhoonest tulles pidin tunnistama, et artišokk on ka paras üllataja. Muidu soojalembene taim, peaks äärmisel juhul vaid -1…-2 kraadi kannatama, aga siiani kobe ja katteloori sai ta ainult nendeks eriti külmadeks öödeks. Neid plaanin välja kaevata ja keldrisse talvituma viia. Lugesin internetiavarustest, et põhimõtteliselt peaks ta käituma nagu daalia ja kevadel õue istutades kenasti õitsema hakkama. Mida ja kuidas nendest delikatessideks peetavatest õitest toiduks valmistada või kuidaspidi neid süüa…eeee…no selle peale mõtlen siis, kui õied olemas. Kui muud ei märka, siis panen vaasi :)

kardi-ehk-hispaania-artisokk-

 

Ja sulelistest siis järgmine kord!

Share Button

Ühe lõpp on teise algus

Kui kalendrisuve lõpuni on loetud tunnid, ei ole suvi veel surnud. Kaugel sellest. Tegin päeval aias tiiru ja mis selgus?

Enelas õitseb ja see ei ole mitte üks juhuslik ja ainus õiekobar, vaid sellised on enam-vähem iga oksa otsas.

enelas

Floks õitseb õndsalt teisel ringil:

floks
Ja muidugi sügiskrookused!

sügiskrookused

Ja siis tuli kõige suurem üllataja, maasikas! Märkasin õisi, mis ei ole midagi jalustrabavat, aga…

maasikas septembris
Lastel rõõmu kui palju :)

maasikasaak septembris

Samas on siiski ka palju sügist, vahtrad on puna-kollased, toomingad kipuvad raagu jääma ja sügisekuulutajad tuleb ka kohe-kohe põllult ära koristada.

muskaatkõrvits

Share Button