No tegelikult ei ole kadunud, täitsa olemas, aga õues 🙂 Kui miski kadunud on, siis need kaks kuud siit vahepealt, aprill ja mai. Tõdesin täna, et minust ei saa vist kunagi sellist korralikku blogijat, kes postitab ja regulaarselt ja sisukalt… Võiks ju, aga kui mina arvuti taga olen, kes siis külvab ja istutab, kastab ja niidab ja kõike muud teeb? Kui just mõni vabatahtlik ennast appi ei paku, nii et mina teen ja dikteerin ja tema kirjutab. See variant võiks isegi töötada. Näiteks tegin pilte, kui esimesed salatid kasvuhoonesse said istutatud ja siis, kui nad parajas kasvuhoos olid. Aga kui ma täna viimaks kirjutamiseni jõudsin, siis jah, enamus neist on juba kasvuhoonest lahkunud. Ja nii ongi.
Kui kuu aega tagasi oli kasvuhoone selline ilus madal roheline vaip, kaetud erinevate salatitega, siis tänasel päeval hakkab pilt ruumiliseks muutuma – tomatid-kurgid õitsevad, paprikad samuti, taimed aga juba nii suured, et toestamiseks nööridega üles seotud. Esimesed kurgid krõbistasime paar päeva tagasi ära või noh, hea et ühe otsast ampsata sain 🙂 Nagu mu vanim laps kommenteeris peale seda, kui ma temaga kassile kasvuhoonest muru tuppa saatsin: sa oled kassi ka taimetoitlaseks õpetanud! Kass magas jumala rahulikult, aga nagu ma muru maha panin, nii ärkas üles ja tuli heina näksima. See ei ole normaalne!
No tegelikult on see ju väga normaalne, aga seda ma ei hakanud seletama, lihtsalt tema reaktsioon oli nii hindamatu, et tegi kohe tuju heaks 😉
Tegelikult saabunud nädalane kehv suusailm, no kuidas teisiti nimetada seda +7 kraadi ja seenevihma, on mõneti täitsa kosutav. Kõik ei õitse nii kiiresti ära, loodus ei torma meeletu kiirusega ja õues jõuab isegi midagi teha. Kui on ikka 29 kraadi sooja, siis kasvuhoonesse ja põllule ei kipu, lihtsalt ei jaksa. Basseinis on palju parem. Lastel oli muidugi raske mõista, et mis mõttes me ei tormagi kohe teki alt õue ja basseini, et tuleb hoopis kummikud-kampsunid selga panna…
Aga selle eest sai täna istutatud, salateid ja kapsaid. Ikka nii, et lehtkapsast ja hiina kapsast, punast kapsast ja hapenduskapsast. Ja lõppu ei jõudnud, isegi poole peale mitte ehk siis homme istutan edasi, rooskapsast ja nuikapsast ning kui ma eriti tubli olen, siis kindlasti veel midagi. Ainus, mida temperatuur ürna ükskõikseks jätab, on heintaimed. Kui ikka kaks päeva järjest niita, küll muruniidukiga, küll trimmeriga ja teise päeva õhtuks ei ole veel ring peal, aga võib tõdeda, et esimesest otsast võiks uuesti alustada, siis on küll tunne, et oleks võinud hoopis kaks päeva midagi muud ja otstarbekamat teha. Samas on teada, et ega see enne juulikuud muutu ehk siis kuni sinnani saab palju niita 🙂