Avastasin ennast…detsembrist. Kuhu november jäi, ei oskagi öelda. Otsa sai. Mis seal salata, november ja detsember on minu jaoks aasta kaks kõige raskemat kuud. Ükskõik kui väga ma ka ei püüaks neid positiivseks ja toredaks mõelda. Mul on puudus päikesest. Mul pole midagi lühenevate päevade ja vahest ka paduhallide vihma/lumeilmade vastu, aga kui ikka nädalate viisi ei ole päikest ja siis ka piilub vaid korraks pilvede vahelt, siis mulle, suvelapsele, on see liig mis liig. Ei, mul ei tule sügismasendust ega depressiooni, mulle lihtsalt ei meeldi. Mine või palmi alla päikest otsima. Eks november oligi suuresti selline kohanemise aeg. No et kõik olulisemad tegevused tuleb ära teha päeva esimeses pooles. Sest teine on lihtsalt pime. Sundpuhkus. Mis ma siis ära tehtud sain… Mmmmm… Farmi sain puhtaks, taaskord. Kasvuhoone peaaegu uueks hooajaks stardivalmis. No peaaegu, sest tegelikult oleks seal 1-2 “päeva” veel nokitsemist, aga praegu ei tõmba sinna küll mingi väega. Põld on tühi ja küntud. Viimasega kaasnes muidugi tore üllatuskingitus ehk siis keset põldu ilutseb nüüd üks suur kivijurakas, mis adraga maa seest välja ujus ja mis tuleb sealt ära saada, millalgi…kuidagi…
Novembris tuli meile farmi ka üks muhe uus nägu juurde, isane viini sinine Aurelius.
Kaotasin südame sellele tõule mõned aastad tagasi Saaremaal küülikupidajate suvepäevadel no ja näedsa siiani kandsin endaga kaasas. Nüüd saan juba oma farmis paitada. Äraütlemata muheda olemisega tegelane, uudishimulik ja sotsiaalne pealekauba. Mine tea, äkki otsin talle tõupuhta proua ka kevadel 🙂
Esimeseks advendiks, mis oli 30.novembril, saime maa valgeks. Ma ei ütleks, et mingi hirmus suur jõulutunne oleks sisse tulnud, aga eks see valge maa selline omamoodi aja märk ole, et üks aasta hakkab jälle vaikselt otsa saama… Eks siis tegime alguse ära, et maitse suhu saada 😉
Päikest teile kõigile!
