Oma köögiviljaaed, kas võimatu missioon? 1.osa

Varakevad on paras aeg plaane teha, no ikka et mida ja millal külvata, keda ning kuhu istutada. Enda kasvatatu on arvestades tänaseid hindu poes kindlasti tasuv ning tervislik, tead täpselt, kuidas miski kasvas ja millega väetatud-kastetud sai. Tihtilugu muidu pikkade hammastega värsket kraami söövad lapsed on samuti innukalt näksimas seda, mida oma käega ise on kasvatanud.

Ja oi kui tihti ma kuulen seda: mis sul viga, sul hea maa, palju maad, vat mina kasvataks küll, aga mul ei kasva, mina kasvataks ka, aga pole kusagile kasvama panna jne. jne. Kuidas Albert Einstein selle kohta ütleski, et pole vaja 2000 põhjust, kuidas ei saa, piisab sellest ühest, kuidas saab :)

Mida siis ikkagi teha, kui elatakse kohas, kus ei ole need kõige viljakamad Eestimaa mullad, et ongi selline kivine ja kõva ja mulda nagu polekski? Kuidas oleks tõstetud peenarde ja konteineritega? Konteiner kõlab minu kõrvale võõralt, tegelikult pole see ju muud, kui hääääääästi suur pott. Või kast. Või mis iganes muu asi, mille sisse saab mulda panna rohkem kui tavalisse lillepotti. Kui mina oma potipõllundusega alustasin, siis peale kahte esimest labidatäit oli selge, et kaevama mina ei hakka. Eesti kagu osast viljakate ja kivideta muldade juurest Läänemaale sattununa, kus kivi istub kivi otsas, ei tundnud ma küll, et oleksin enda peale nii vihane, et sellist kilplase tööd ette võtta. Ja siis sai leiutatud kompostipeenrad (tuntud ka kui tõstetud peenrad) ning taasavastatud põhupõllundus (ehk permakultuur).

Minu kompostipeenrad (kasutuses siiani) on valmistatud üsna käepärastest vahenditest. Esmalt tuleks leida peenrale sobiv koht, soovitavalt põhja-lõuna suunaline ja päikeseline (täispäikese vajadus sõltub paljuski kasvatatavatest taimedest). Seejärel märkisin maha peenra pikkuse ja laiuse, laius ei peaks olema üle meetri, nii on lihtsam ilma küünitamata hiljem rohida, pikkus vabal valikul :)

kastpeenra ehitus

Palusin abikaasal ehitusjääkidest peenra piirded ühendada, minu puhul kaks lühikest ja kaks pikka lauda. Laotasin peenra alale mitmes kihis ajalehti ja pappi (kui on ehitusest üle jäänud, siis sobib ka geotekstiil), et blokeerida seal rõõmsalt elanud heinamaataimi ja asusin peenart “täitma” – kasutusse läksid kokku riisutud lehed, niidetud rohi, põllu servast leitud kunagine kompostihunnik jne. Kui vana kompostihunnikut pole käepärast võtta, siis saab osta kasvuturvast või musta mulda. Piirded peenrale on vajalikud selleks, et peenar laiali ei vajuks ja vormis püsiks, sobivad tegelikult igasugused äärised, kivid (nii looduslikud kui ehituslikud), oksad jms.

kastpeenar

See on koht, kus võib väga loovalt asjale läheneda ja miks mitte ei võiks selline kast-aed olla ka üks kujunduselement.

kastpeenar kiviaarisega

Millega ma ei arvestanud, oli vesirottide populatsioon ehk siis tegelikult oleks pidanud ajalehekihi alla või peale ka metallvõrgu panema. Ilmselt tuleb see töö kevadel ette võtta, sest ausalt öeldes olen tüdinenud sellest, et peenrad koos taimedega pidevalt läbi tuuseldatakse. Aasta siis oli 2008. Nüüdseks on tekkinud süsteem, kus esimesed komposteerijad on kõrvitsad-suvikõrvitsad-kurgid. Nendele hakkan suve lõpus juba järgmiseks aastaks kasvuvalli tekitama, ikka nii et niidetud muru ja lehed, nüüd juba ka küülikusõnnik, kihiti vaalu. Kevadeks on selle vaalu sügavam sisu juba mõnusalt lagunenud, lisandub veel samu materjale vastavalt saadavusele ja iga taime nö istutuskohta annan labida laius korda labida laius koguse mulda-komposti-kasvuturvast ehk siis mida parasjagu on või ka segu kõigist kolmest. Nii on väiksel taimehakatisel kohe võimalik oma juured kusagile kinnitada ja kui ta sellest mullast välja jõuab juured ajada, siis ootab teda rikkalik komposteeruv toidulaud. Suve jooksul multšin seda peenart enamasti muruniidukist tuleva kraamiga, see kaitseb kuivamise eest, annab niiskust, blokeerib umbrohu ja laguneb juba sügiseks. Peale saagikoristust on lehe-heina-sõnnikuvaalust saanud mulla-kompostipeenar. Edasi on juba vaba valik, kas riisuda see tasaseks ja ongi näiteks juurviljadele sobiv peenar olemas, kasutada seda mulda uutes tõstetud peenardes pealmise kihina, väetamiseks, järgmisel aastal uue vaalu taimedele istutusmullana vms.

Selliste tõstetud peenarde või kompostipeenarde pluss on see, et

*nad on maapinnast kõrgemad ning neid on palju mugavam rohida, selg ei jää kangeks (kõrguse saab edukalt valida enda jaoks mugava, olgu see siis 20 cm või pool meetrit). Kui kasutada poes müüdavaid mullasegusid, siis ilmselt jääb rohimine üldse olemata, sest maapinnas olevad seemned-juured said ju ajalehe või geotekstiiliga blokeeritud ja kuna pinnase kaevamist ei toimu, siis ei saa ka sügavamalt uusi seemneid pinnale kerkida.

*kuna muld on seal viljakas, siis saab taimi istutada/külvata tihedamalt, saab kombineerida ka nii, et kõrgemate taimede alla istutada nö pinnakatjaid, mis ei vaja väga palju valgust, salatid näiteks

*tõstetud peenrad soojenevad kevadel kiiremini ning võimaldavad külvamise-istutamisega alustada tunduvalt varem

*talveks saab peenrad katta musta kile või peenravaibaga, mis kiirendab kevadel mulla soojenemist veelgi

*sellisele peenrale saab lihtsa vaevaga peale panna kaared vms ning tõmmata üle kile või katteloori, tulemuseks minikasvuhoone.

Taimede valimisel ja istutamisel tuleks jälgida seda, et kõige kõrgemad taimed jääksid kõige põhjapoolsemasse otsa (mais, oad, herned jt.), keskmise kasvuga kultuurid keskele (tomatid, kapsad, kõrvitsad jt.) ja kõige lõunapoolsemasse otsa kõige madalama kasvuga (porgandid, peedid, sibulad jt.). Nii ei ole ohtu, et suuremad väiksematele olulise valguse ära varjavad.

Siit saab piiluda ühte võimalikku plaani, mille järgi taimi istutada-paigutada

peenra plaan

http://www.vegetable-gardening-online.com/support-files/4×20-sample-vegetable-garden-plan.pdf

Loomulikult võib terve peenra ka ühekõrguste kultuuridega täita, et üks kastpeenar ongi tomatite ja kõrvitsate, teine peetide-porgandite oma jne. Igaüks vastavalt võimalustele ja vajadustele :)

Tõstetud peenra (ja tegelikult ka konteinerite-kastide-amplite jms.) puhul on oluline jälgida, et see läbi ei kuivaks (oht olemas siis, kui meile peaks mingi ime läbi kuum ja põuane suvi saabuma) ja kasta tuleks pigem hommikupoolikul, sest õhtune kastmine jätab peenra ööseks liialt niiskeks ja kuna öösel temperatuur langeb, siis on kerged tekkima hallitused ning mädanikud.

Konteineritest ja muudest alternatiividest järgmisel korral.

Share Button

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga