Category Archives: põnevad projektid

Künniaeg on käes!

Sain eile kätte oma uue mänguasja.

HOSS double wheel hoe

Ja tänane tõeliselt soe ning päikeseline kevadpäev sobib lihtsalt ideaalselt mängimiseks ;)
HOSS in action!

HOSS kultivaatoriga

Share Button

Grupp itaallasi…

…sadas õuele teisipäeval, so 9.septembril. Vahelduseks oli täitsa vahva kuulata oma õuel puhast itaalia keelt :) Kohaliku toidu tootmise ja turustamisega tutvumas käinud umbes kümneliikmeline grupp oli väga siiras ja lõunamaalastele omaselt temperamentseid inimesi tulvil, nii polnud imestada, et härrased lahkudes ka Annil kätt suudlesid :D Igatahes sain oma kohati juba roostesse kippuvat inglise keelt meelde tuletada. Olin miskipärast arvanud, et neil on tõlge eesti-itaalia keelde, aga selgus, et suurem osa valdas ka päris hästi inglise keelt.

Meelde jäi ühe proua küsimus, et kas Eestis on küülikulihale ka oma traditsiooniline retsept? Järgnes detailne kirjeldus, kuidas mingit tükki lõigatakse ja kuidas seda valmistatakse (retsepti oleks pidanud küsima!). Olin sunnitud tõdema, et Eestis on traditsioonilised retseptid küll sealihale ja lambalihale, aga küülikut ei loeta isegi praegu õigeks põllumajandusloomaks. Ja et peaasjalikult käib meil küülik potti ja potiga ahju…

Suures jutustamise tuhinas ma loomulikult pilti teha ei märganud, seega fotosüüdistust postitada ei saa, aga võite uskuda, oli tore ning tundus, et ka neile meeldis, miks muidu külastuseks planeeritud aeg peaaegu poole pikemaks venis ;)

Share Button

Oma köögiviljaaed, kas võimatu missioon? 2.osa

Nagu lubatud sai, vaatame, millised võimalused köögivilja kasvatamiseks on juhul, kui isegi peenart kusagile teha ei ole. Sellisel juhul saab kogu aia paigutada erinevatesse anumatesse ja anumad omakorda rõdule-terrassile. Või väikse aia puhul, kus tahaks lihtsalt muru jätta, ka kunstipäraselt sobivasse kohta, konteinerite pluss on just mugav ümberpaigutamise võimalus. Konteiner-aed võib olla väga korralik

korralik konteineraed

või ka parajalt boheemlaslik ning taaskasutav

Boheemlase aed

Võimalusi piirab vaid fantaasia :) Tõsi ta on, et saaki ei saa ehk nii palju, kui põllult, kuid see, mida ise kasvatad, maitseb kindlasti paremini kui Hollandi või Hispaania masstoodang. Mõeldes läbi oma pere vajadused ning pisut planeerides saab kindlasti suure osa kevad-sügisest toidulauast ise katta.

Üldine reegel on see, et mis kasvatab lehti (salatid), talub varju (k.a. põhjapoolne paigutus), kõik, mis õitseb ja viljub, vajab päikest. Päikeseline kasvukoht on ideaalne tomatile, paprikale, kurgile, porgandile, sibulale jne.

Kuna pottides-kastides on taimedel piiratud tingimused, tasub valida korralik istutusmuld, mis oleks paraja fraktsiooniga ja toitainerikas ning turgutada taimi aegajalt loodusliku väetisega, olgu selleks siis kompost või nõgeseleotis vms. Kõige olulisem on meeles pidada siiski seda, et potis kasvavad taimed sõltuvad otseselt Sinust ehk siis ära unusta neid kasta!

Kui horisontaalset pinda ei jagu, võib alati oma aia rajada ka…vertikaalselt :)

tõstetud rippaed

Sealjuures tagumisse ritta ei sobi mitte üksnes tomatid, vaid ka oad, herned, kurgid ja miks mitte kõrvitsad! Vertikaalne “aed” sobib väga kenasti ka rõdule (jah, tõsi ta on, et arvestada tuleks siis ka ümbritseva õhusaastega).

ürdiaed seinal

Kui on tutvusi osavnäppudega, siis see võib olla midagi sellist

vertikaalne aed

Ja kui pole, siis saab ka täitsa ilma hakkama :)

kile taaskasutus

Ja kui juba vahepeal jutt kõrvitsatele läks, siis ka neid on võimalik…mmm…pisut tavatult kasvatada :)

kõrvitsad õhus

Variante on lõputult, Printerest kubiseb fantastilistest ideedest ja kevad sammub üsna tasapisi. Mõnusat juurdlemist-kaalumist ja loomulikult teostamist! Proovi, kuidas tundub ja anna teada, jagame kogemusi kahtlejatega ;)

Share Button

Oma köögiviljaaed, kas võimatu missioon? 1.osa

Varakevad on paras aeg plaane teha, no ikka et mida ja millal külvata, keda ning kuhu istutada. Enda kasvatatu on arvestades tänaseid hindu poes kindlasti tasuv ning tervislik, tead täpselt, kuidas miski kasvas ja millega väetatud-kastetud sai. Tihtilugu muidu pikkade hammastega värsket kraami söövad lapsed on samuti innukalt näksimas seda, mida oma käega ise on kasvatanud.

Ja oi kui tihti ma kuulen seda: mis sul viga, sul hea maa, palju maad, vat mina kasvataks küll, aga mul ei kasva, mina kasvataks ka, aga pole kusagile kasvama panna jne. jne. Kuidas Albert Einstein selle kohta ütleski, et pole vaja 2000 põhjust, kuidas ei saa, piisab sellest ühest, kuidas saab :)

Mida siis ikkagi teha, kui elatakse kohas, kus ei ole need kõige viljakamad Eestimaa mullad, et ongi selline kivine ja kõva ja mulda nagu polekski? Kuidas oleks tõstetud peenarde ja konteineritega? Konteiner kõlab minu kõrvale võõralt, tegelikult pole see ju muud, kui hääääääästi suur pott. Või kast. Või mis iganes muu asi, mille sisse saab mulda panna rohkem kui tavalisse lillepotti. Kui mina oma potipõllundusega alustasin, siis peale kahte esimest labidatäit oli selge, et kaevama mina ei hakka. Eesti kagu osast viljakate ja kivideta muldade juurest Läänemaale sattununa, kus kivi istub kivi otsas, ei tundnud ma küll, et oleksin enda peale nii vihane, et sellist kilplase tööd ette võtta. Ja siis sai leiutatud kompostipeenrad (tuntud ka kui tõstetud peenrad) ning taasavastatud põhupõllundus (ehk permakultuur).

Minu kompostipeenrad (kasutuses siiani) on valmistatud üsna käepärastest vahenditest. Esmalt tuleks leida peenrale sobiv koht, soovitavalt põhja-lõuna suunaline ja päikeseline (täispäikese vajadus sõltub paljuski kasvatatavatest taimedest). Seejärel märkisin maha peenra pikkuse ja laiuse, laius ei peaks olema üle meetri, nii on lihtsam ilma küünitamata hiljem rohida, pikkus vabal valikul :)

kastpeenra ehitus

Palusin abikaasal ehitusjääkidest peenra piirded ühendada, minu puhul kaks lühikest ja kaks pikka lauda. Laotasin peenra alale mitmes kihis ajalehti ja pappi (kui on ehitusest üle jäänud, siis sobib ka geotekstiil), et blokeerida seal rõõmsalt elanud heinamaataimi ja asusin peenart “täitma” – kasutusse läksid kokku riisutud lehed, niidetud rohi, põllu servast leitud kunagine kompostihunnik jne. Kui vana kompostihunnikut pole käepärast võtta, siis saab osta kasvuturvast või musta mulda. Piirded peenrale on vajalikud selleks, et peenar laiali ei vajuks ja vormis püsiks, sobivad tegelikult igasugused äärised, kivid (nii looduslikud kui ehituslikud), oksad jms.

kastpeenar

See on koht, kus võib väga loovalt asjale läheneda ja miks mitte ei võiks selline kast-aed olla ka üks kujunduselement.

kastpeenar kiviaarisega

Millega ma ei arvestanud, oli vesirottide populatsioon ehk siis tegelikult oleks pidanud ajalehekihi alla või peale ka metallvõrgu panema. Ilmselt tuleb see töö kevadel ette võtta, sest ausalt öeldes olen tüdinenud sellest, et peenrad koos taimedega pidevalt läbi tuuseldatakse. Aasta siis oli 2008. Nüüdseks on tekkinud süsteem, kus esimesed komposteerijad on kõrvitsad-suvikõrvitsad-kurgid. Nendele hakkan suve lõpus juba järgmiseks aastaks kasvuvalli tekitama, ikka nii et niidetud muru ja lehed, nüüd juba ka küülikusõnnik, kihiti vaalu. Kevadeks on selle vaalu sügavam sisu juba mõnusalt lagunenud, lisandub veel samu materjale vastavalt saadavusele ja iga taime nö istutuskohta annan labida laius korda labida laius koguse mulda-komposti-kasvuturvast ehk siis mida parasjagu on või ka segu kõigist kolmest. Nii on väiksel taimehakatisel kohe võimalik oma juured kusagile kinnitada ja kui ta sellest mullast välja jõuab juured ajada, siis ootab teda rikkalik komposteeruv toidulaud. Suve jooksul multšin seda peenart enamasti muruniidukist tuleva kraamiga, see kaitseb kuivamise eest, annab niiskust, blokeerib umbrohu ja laguneb juba sügiseks. Peale saagikoristust on lehe-heina-sõnnikuvaalust saanud mulla-kompostipeenar. Edasi on juba vaba valik, kas riisuda see tasaseks ja ongi näiteks juurviljadele sobiv peenar olemas, kasutada seda mulda uutes tõstetud peenardes pealmise kihina, väetamiseks, järgmisel aastal uue vaalu taimedele istutusmullana vms.

Selliste tõstetud peenarde või kompostipeenarde pluss on see, et

*nad on maapinnast kõrgemad ning neid on palju mugavam rohida, selg ei jää kangeks (kõrguse saab edukalt valida enda jaoks mugava, olgu see siis 20 cm või pool meetrit). Kui kasutada poes müüdavaid mullasegusid, siis ilmselt jääb rohimine üldse olemata, sest maapinnas olevad seemned-juured said ju ajalehe või geotekstiiliga blokeeritud ja kuna pinnase kaevamist ei toimu, siis ei saa ka sügavamalt uusi seemneid pinnale kerkida.

*kuna muld on seal viljakas, siis saab taimi istutada/külvata tihedamalt, saab kombineerida ka nii, et kõrgemate taimede alla istutada nö pinnakatjaid, mis ei vaja väga palju valgust, salatid näiteks

*tõstetud peenrad soojenevad kevadel kiiremini ning võimaldavad külvamise-istutamisega alustada tunduvalt varem

*talveks saab peenrad katta musta kile või peenravaibaga, mis kiirendab kevadel mulla soojenemist veelgi

*sellisele peenrale saab lihtsa vaevaga peale panna kaared vms ning tõmmata üle kile või katteloori, tulemuseks minikasvuhoone.

Taimede valimisel ja istutamisel tuleks jälgida seda, et kõige kõrgemad taimed jääksid kõige põhjapoolsemasse otsa (mais, oad, herned jt.), keskmise kasvuga kultuurid keskele (tomatid, kapsad, kõrvitsad jt.) ja kõige lõunapoolsemasse otsa kõige madalama kasvuga (porgandid, peedid, sibulad jt.). Nii ei ole ohtu, et suuremad väiksematele olulise valguse ära varjavad.

Siit saab piiluda ühte võimalikku plaani, mille järgi taimi istutada-paigutada

peenra plaan

http://www.vegetable-gardening-online.com/support-files/4×20-sample-vegetable-garden-plan.pdf

Loomulikult võib terve peenra ka ühekõrguste kultuuridega täita, et üks kastpeenar ongi tomatite ja kõrvitsate, teine peetide-porgandite oma jne. Igaüks vastavalt võimalustele ja vajadustele :)

Tõstetud peenra (ja tegelikult ka konteinerite-kastide-amplite jms.) puhul on oluline jälgida, et see läbi ei kuivaks (oht olemas siis, kui meile peaks mingi ime läbi kuum ja põuane suvi saabuma) ja kasta tuleks pigem hommikupoolikul, sest õhtune kastmine jätab peenra ööseks liialt niiskeks ja kuna öösel temperatuur langeb, siis on kerged tekkima hallitused ning mädanikud.

Konteineritest ja muudest alternatiividest järgmisel korral.

Share Button

Ürdiaed aknalaual

Koos kahvaturoheliste lehtsalatitega ilmusid meie poelettidele tasapisi ka erinevad maitsetaimed. Nüüdseks on valik juba üsna mitmekesine, saada on neid nii juurtega ja poti sees kui lõigatuna, aga ikka kipub juhtuma, et siis, kui tõeliselt vaja, on poes kõiki teisi, aga mitte SEDA. Et nii ei juhtuks, saab väga edukalt luua oma ürdiaia. Toas. Seda, et kõiki taimi saab õues ja peenras kasvatada, ei pea vist üle rääkima, nagu ka seda, et varakevadel toas tärganud taimed on üsna tänulikud, kui nad õue suvitama viia ja sügisel taas tuppa kokku korjata. Aga keda siis valida?

Esimene kandidaat on basiilik (Ocimum basilicum) – üheaastane taim, kerge kasvatada, hea idanevuse ja suurepärase lõhna ning maitsega. Armastab parajalt niisket mulda, seega tuleks jälgida, et pott läbi ei kuivaks. Ja kindlasti tuleb süda kõvaks teha ning võrseid aegsasti näpsama hakata, tänu sellele muutub ta ilusaks puhmaks ja ei lähe õitsema.

Järgmisena pakuks välja vana hea peterselli (Petrocelinum) – paljudele ehk üllatuseks, aga petersell on tegelikult mitmeaastane taim. Enamasti oleme harjunud teda külvama kevadeti, nagu tilligi, ilmselt sellest ka arvamus. Kui peterselli puhmas sokutada kusagile lillepeenrasse kasvama ja talle sügisel midagi külmakaitseks peale panna (lehti, turvast, kuuseoksi vms), siis talvitub ta kenasti ja on kevadel varakult oma maitset pakkumas. Minu kõige vanem petersell on kaheaastane, kuidas ta tänavuse talvega hakkama saab, selgub kevadel. Toas kasvatamisel vajab petersell sügavamat potti ehk siis pigem kitsas ja kõrge kui madal ja lai ning seda siis oma tugeva ja pika peajuure tõttu. Petersell on meeleldi nõus kasvama ka varjulisema akna peal ega nõua nii väga otsest päikest, küll aga eeldab ta, nagu basiilikki, et juua saab regulaarselt 2-3 päeva tagant.

Proovida tasub ka murulauguga (Allium schoenoprasum), saab kasvatada nii seemnetest, tuua sügisel aiast potiga tuppa kui ka halastada kord poest ostetud isenditele istutades nad suuremasse potti. Saagikoristus kääridega 1/3 ulatuses. Murulauk eelistab talvel jahedamaid temperatuure ja kannatab isegi paari miinuskraadi edukalt, seega tasuks talle otsida kasvamiseks jahedam koht.

Müntide perekond on väga mitmekesine ja kõik nad on omamoodi võluvad nii lõhna kui maitse poolest. Kõige tuttavam-tavalisem on muidugi piparmünt  (Mentha x piperita). Üldjuhul seemnetest ei kasvatata, kuid selle eest on ta väga kergesti paljundatav pistokstega. On samuti nõus kasvama varjulisemas kohas.

Majoraan (Origanum majorana) on samuti mitmeaastane taim oma kodumaal, jahedamates piirkondades kasvatatakse üheaastasena. On sugulane punele ehk oreganole, ainult magusama ja leebema maitsega. On kergesti kasvatatav seemnetest ja kipub laiutama, kui kääridega hiljaks jääda!

Kui juba punest (Origanum vulgare) juttu tuli, siis ka teda võib edukalt toas kasvatada. Tegemist samuti mitmeaastase taimega, mis vähemalt Läänemaal kasvab täitsa vabalt looduses :) Nii et jah, mina teda toas potis ei poputa, toon kimbuga õuest. Nii majoraani kui punet peaks hästi varustatud seemnepoodides olema ka spetsiaalselt konteineris kasvatamiseks mõeldud sortidena. Viimaste eelis on siis ehk see, et taimed ei kasva kusagile kõrgustesse ning moodustavad kiiremini ja väiksema vaevaga ilusa puhma, aga hei, me räägime siiski maitsetaimedest, seega ilu jäägu igaühe enda otsustada!

Rosmariin potis

Kes tunneb, et siiani on tore, aga miski oleks justkui puudu, siis loomulikult rosmariin (Rosmarinus  officinalis)! Kõige kergemini paljundatav pistokstest, seemnetest tärkab üsna vaevaliselt. Eelmise kevade külvist sain mina kõigest kolm taime :) Kõige valutum on hankida potiga taim, kas siis toidupoest maitsetaimede osakonnast või aianduspoest, kuhu nad ka varsti müügile jõuavad. Olen näinud ka kilesse pakitud rosmariinioksi müügil Maksimarketis ja Rimides, aga ei ole järgi proovinud, kuivõrd neid pistokstena kasutada annaks, st kui eluvõimelised nad on. Oma uue rosmariini ostsin täna Haapsalu Maximast, kui mälu ei peta, siis maksis 2.74€, sain väga kena ja kompaktse taime, üsna sarnase sellele, mis fotol. Rosmariiniga on see tore nüanss, et kuna ta on samuti mitmeaastane taim, nagu enamus ürte, siis minul reisivad nad aasta jooksul rõõmsalt toa ja aia vahet, kui öökülmad möödas, siis kolin nad püsikute peenrasse ja sügisel enne külmade saabumist toon tuppa tagasi. Rosmariini juures tuleb kindlasti rõhutada, et ta ei talu liigset niiskust, küll aga ei juhtu midagi, kui muld kahe kastmise vahel ära kuivab. No ja talvel akent tuulutamiseks avades oleks ta mõistlik ka kusagile kaugemale tõsta, muidu juhtub nii, nagu minul ehk siis tuleb otsast alustada.

Kes hindavad värske salvei (Salvia officinalis) maitset, siis ka tema sobib tubasesse ürdiaeda. On saadaval väga erinevates sortides, tuppa soovitatakse ennekõike ‘Compacta’ (Nana) valida, sest sellele sordile on iseloomulikud väiksed lehed, kompaktne kuju ja madal kasv – oleks ju omamoodi kurb, kui ürdiaia tõttu enam aknast välja ei näeks :)

Tüümian (Thymus vulgaris) on samuti mitmeaastane, ei nõua palju ruumi, küll aga otsest päikest. Tema lehed ja võrsed on kõige tugevama maitse ja aroomiga vahetult enne õitsemist.

Kui basiilik ja petersell naudivad regulaarset kastmist iga paari päeva tagant, murulauk ja münt 1-2 korda nädalas, siis kõik ülejäänud siin loetelus eelistavad kuivemaid tingimusi ning kergema lõimisega mulda. Bauhof müüb tänavu (varasematel aastatel pole silma jäänud) ka spetsiaalset orgaanilist maitsetaimede mulda, mis on siis rikastatud toitainetega ning sobiva struktuuriga, tõin täna ühe koti prooviks ära :)

Loomulikult on ürte veel (till, estragon, meliss, lavendel, sidrunhein jne., jne.) ja oma lemmikuid tasuks julgelt kodustada/potistada, sest enamasti on nad püsikud või kasvavad kiiresti, ei taha väga hoolsat kastmist, puhastavad õhku, teevad pika puuga ära igasugustele õhuvärskendajatele ning muudavad ka toidu maitsvamaks ja seda aastaringi. Nii et kuni õues on lumi, pistame näpud mulda toas ;)

Kasutatud materjal: http://www.learn2grow.com/gardeningguides/edibles/herbs/10HerbsToGrowIndoors.aspx

 

 

 

Share Button

Tee kodus järele ;)

Kui juba kevad varba ukse vahele surub, siis kipub kõik loodusest tulnu kangesti kasvama, olgu siis külmikus, kapis või sahtlis. Et me rohelise ninaga sibula vette või potti sokutame, oleme harjunud. Hea ju mõne päeva pärast värsket võileiva peale lõigata ja ei pea poest Hispaania sibulapealseid ostma. Aga et täpselt sama võiks teha ka küüslauguga?

Küüslauguvõrsed

 

Ütleme nii, et esialgu tundus mõte veidi võõras… No et mida imet ma nende küüslauguvartega ikka peale hakkan? Aga tegelikkuses on nad palju mahedamad kui mugulad, sisaldavad ohtralt kõike seda, mis järgmise luurava viirusnakkushaiguse eest organismi kaitseks, on lihtsad kasvatada ja sobivad paljudesse kohtadesse: võileivale, dipikastmesse, salatisse, kartuli-muna-pastaroogadesse, nii lisandiks kui kaunistuseks (parim kaunistus on ju ikka see, mille lõpuks nahka saab pista!).

Soovitav on kasvatamiseks valida läbipaistev anum, klaasist kruus, purk vms., ikka ennekõike mugavusest, et oleks näha, millal vett lisada või vahetada vaja, samas on see ideaalne ettevõtmine, mida lastega koos proovida – nende jaoks on kasvamise jälgimine eriti huvitav ja kui mõni muidu küüslaugu peale nina kirtsutaks, siis enda kasvatatud kraam läheb ikka kaubaks! Jälgida tasub siiski, et saagikoristus ei algaks enne, kui võrsed vähemalt 10-15 cm pikad on ning et korraga üle kolmandiku maha ei lõikaks, nii peavad nad kauem vastu ja annavad kokkuvõttes rohkem saaki. Head proovimist!

Share Button

Valge vaikus

Või noh, tegelikult mitte eriti valge ega ka vaikne. November lipsas kiirelt käest, sest tegemist oli palju ja ressursse tegemiseks tavapärasest vähem. Küll aga on jõulukuu näitamas hetkel oma lahkemat palet, nii et täna saime esimesed kelgutiirud tehtud!

Aga mida tehakse maal detsembris, kui päevavalgust on napi kuue tunni jagu, saagid koristatud ja ilmad sellised, et enamikul päevadest ei ajaks hea peremees isegi koera välja? Igasugu asju tehakse :) Peale selle, et kõik sulelised ja karvased igapäevaselt süüa nõuavad, jõuab ka muud. Jõulupärga punuda. Plaane teha. Ja potipõllundusega tegeleda. Jajust :) Küürakat pidi ju ikka haud parandama.

Mida teete näiteks teie oma avokaado “kiviga”? Prügikasti? Jah, võib ka nii. Enamus teeb nii. Aga nagu ikka, alati võib ka teisiti. Näiteks nii.

avokaado idanemas

Vett tuleks vahetada/lisada iga päev või vähemalt üle päeva, st kivi poolest saati vees oleks. Kui kaua läheb aega? Tegelikult ei juhtu seal esiotsa midagi vapustavat ja ärevat. Istub teine seal topsis ja naudib puhast vett, mida hoolega vahetad. Päikest ka, kui meil seda ainult parasjagu pakkuda on. Kohati poeb juba kahtluski hinge, kas kogu üritusest midagi välja tuleb. Siiski-siiski, kolme (kehvemal juhul ka kuni kuue) nädala pärast tekib koore sisse pragu ja miski hakkab liikuma – ei olegi kõik veel metsas! Täpselt nii kaugele on ka minu tegelane jõudnud.

photo (13)

Järgnevate nädalate jooksul peaks pragu koores suurenema, ilmuvad lehekesed ning ka juured hakkavad alumisest vees olevast osast end välja sirutama. Ja siis tekib lehti juurde. Kogu protsess võtab laias laastus aega kolm kuud, võta või jäta. Kui taim on sirgunud ca 10-15 cm pikkuseks, on aeg ta veest mulda kolida.

Hetkel teeb natuke muret hallitus, mis kipub vee piirile tekkima, aga vahetan usinasti vett ja loodan parimat.

lehtedega avokaado

Kuidas avokaado taime eest hoolitseda? Avokaado on troopilise kliima taim ning armastab seetõttu nii valgust kui soojust ehk siis meie kliimas elab toas, valdavalt. Aga kui juhtub suvi Eestimaale sattuma, nii vähemalt +25, siis võib ta ka õue tuulevarjulisse kohta suvitama viia. Räägitakse, et 5-7 aastane taim peaks õitsema ja vilja kandma. Troopikas kindlasti, meie juures…no ma natuke kahtlen :) Aga see ei olegi eesmärk.

Terve rida uusi projekte mõlgub ka meeles, aga nende tarbeks on vaja enne poest “toorainet” tuua ;)

 

 

Share Button